Ühel sügispäeval tuli Krisse koju ja teatas, et ta teeb koos sõpradega õpilasfirma ja tal on vaja toodet, mida nad saaksid müüa. Tegime kodus väikese ajurünnaku teemal, et mis võiks olla see toode, millest ta ise on puudust tundnud. Kuna Krisse tegeleb väga paljude erinevate hobidega, siis kaardistamine sai alguse just tema hobisid silmas pidades. Ajurünnakut tehes meenus Krissele, et Kaitseliidu matkadel on ta tundnud puudust istumisalusest, mis oleks veekindel ja kompaktne. Suur kile kokku ja lahti pakkimine igas matka punktis oli tüütu tegevus. Kui hakkasime seda mõtet edasi arendama, jõudisme järeldusele, et oleks vaja mugavalt kaasas kantavat istumisalust, mis oleks veekindel ning hoiaks riideid määrdumise eest. Väljas viibides saaks sellist hästi läbimõeldud istumisaluset kasutadal väga paljudes erinevates valdkondades. Kui Krisse sõbrad tootest kuulsid, tuli igal ühel neist mõttesse olukordi, kus nad ka ise sellise istumisaluse üle oleksid rõõmustanud. Ja nii sai selgeks, et see on idee tootest, mida paljud vajavad.
Kui esimesed mõtted visuaalselt paberile said, valmistasime kodus olevatest materjalidest prototüübi ja nii saigi alguse Tooliku teekond. Õpilasfirma ajal mõistsime perega, et istumisalus Toolik on toode, mida inimestel on vaja ja mida on võimalik edasi arendada.
Õpilasfirma lõppedes võtsime perefirmana toote enda hella hoole alla ja tegime tootele mitmeid detaili uuendusi.
Eriliselt soojendas hinge, kui peale õpilasfirma lõppemist kutsuti Krisse EENA (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon) vestluspaneelile ja üllatas väga, et küsimuste voorus oli päris palju huvilisi, kes soovisid Tooliku kohta infot.
Vestluspaneeli on võimalik vaadata siit:
